Tänan, 2020!

Põllumajandussektorile pakkus mööduv aasta erakordselt palju ootamatusi. Öeldakse, et inimene kohaneb pea kõigega. Ka meie põllumehed suutsid ootamatud väljakutsed vastu võtta, kohaneda ning pakkuda tarbijatele kvaliteetset ja maitsvat kodumaist toitu. Tuhat tänu kõigile, kes oma panuse andsid!

Samas seisame silmitsi jätkuva kriisi ja uute ülesannetega. Tulemas on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) uus programmiperiood, mille aktiivsed ettevalmistustööd käivad. Euroopa Liidu roheleppe valguses keskkonnateemadele suurema tähelepanu pööramine ning avalik huvi keskkonna ja elurikkuse küsimuste vastu on tekitanud põllumajandustootjate seas küsimusi ja põhjustanud muremõtteid, kuid samas pakkunud võimalusi uute ärimudelite tekkimiseks ja innovatsiooniks.

Mahajäänud, kuid väärtuslik

Ühel infopäeval osaledes jäi mulle väga eredalt meelde ühe noore mullateadlase väide, et ühelt poolt on Eesti põllumajandussektor oma arengus Lääne-Euroopast maas, aga teisalt on meil tekkinud sellega eelis keskkonnakaitseliste küsimuste ja roheleppe täitmise osas. Usun, et meil on tõesti hea positsioon. Meil on palju looduslikult mitmekesiseid metsa- ja rohumaid, poollooduslikke alasid ja teisi suure loodusväärtusega alasid, mis on meie väärtus ja mida tuleb hoida.

Eesti on mahetootmise osakaalult Euroopas teisel kohal. Eesti noortalunikud näevad mahetootmises potentsiaali ja on sisenenud sektorisse just mahetootjatena. Meil on piimatootmisüksusi, kus loomi karjatatakse, meil on lihaveisekasvatajad, kes panustavad kestlikesse loomakasvatuspraktikatesse, tootes rohumaaveiseliha, meil on mitmekesine tootmine, mille eesmärk on tagada kvaliteetne ja ohutu toit meie enda rahvale.

Kes maksab roheleppe kulud?

Praegu on mitmekesisus püsinud, meil on peretalud, kes elavad ühes rütmis loodusega. Kuna toidutootmine ja loodushoid on avalik hüve, siis on oluline tagada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek. Roheleppe eesmärgid on mõistetavad ja vajalikud, aga põllumehe jaoks tekib küsimus, kes uued ootused ja karmistuvad nõuded kinni maksab. Väide, et seda tehakse uue ÜPP eelarvest, pole tõsiseltvõetav, kuna ÜPP-sse raha juurde ei tule ja sel juhul tehakse muudatusi põllumehe sissetuleku arvelt. Selline roheleppe finantseerimine ei ole õiglane ja jätkusuutlik.

Põllumehele õiglase sissetuleku tagamine on roheleppe elluviimise eeldus. Selleks on oluline välja töötada põllumajandustootjate tegevust ja mitmekesist struktuuri arvestavad meetmed, mis tagaksid kõigile tootjatele võrdsed võimalused, ei moonutaks konkurentsi ja ei eelistaks kedagi tema positsiooni või ajaloolise tausta pärast. Nende meetmete ellu rakendamiseks tuleb leida raha peaasjalikult Euroopa Liidu ühisest eelarvest, aga ka Eesti riigieelarvest.

Vaja nii suuri kui ka väikeseid

Praegu on vaja tegeleda sellega, et meil säiliks põllumajandustootmise mitmekesisus ja et põllumajandustootmine ei kontsentreeruks üksnes suurtootjate kätte. Tagada tuleb mahetootmise jätkusuutlikkus ja noortalunike ligipääs maale ja kapitalile. Arendada tuleb nõuandesüsteemi ja tootjaorganisatsioone.

2020. aasta oli raske, kuid andis meile palju õppetunde. Kui koroonakriisist midagi positiivset otsida, siis siseriiklike toetuste osas astusime suure sammu õigluse suunas. Siinkohal tahan siiralt tänada toetuse eest kolleege põllumajandus-kaubanduskojast ja ka poliitikuid, kes otsustasid lõpetada ebaõiglaste üleminekutoetuste (top-up’i) maksmise ja asendada selle palju õiglasemate kriisiabitoetustega.

Loodan, et põllumeeste esindusorganisatsioonidel jagub ka tulevastel aastatel üksmeelt ja koostöötahet, et top-up lõplikult ajaloo prügikasti lennutada ning saavutada õiglaste ja konkurentsi soosivate siseriiklike toetuste maksmine. See oleks ka selge sõnum noortalunikele, et nad on vajalikud ja riik soovib nendesse panustada.

Soovin kõigile head vana aasta lõppu! Hoidke end ja olge terved!


Eelmine
Eesti talunikule makstakse toetust häbematult vähe
Järgmine
Kerli Ats: pealesunnitud veganlus kui oht suitsupääsukesele

Lisa kommentaar

Email again: