Eesti talunikule makstakse toetust häbematult vähe

Põllumajandustoetuste üle on Eesti poliitikas ikka piike murtud ja murtakse ka praegu, kui osad põllumehed on kogunenud Toompeale meelt avaldama. Aga Eesti pole siin mingi erand, pigem on meie põllumehed palju vaoshoitumad kui mõned Lääne-Euroopa kolleegid, kes on meeleavaldustel avalikkuse tähelepanu püüdnud ka piima maha valamise või muude kohatute tegevustega. Meeleavalduste põhjused peituvad pea alati rahas, ehk siis põllumajandustoetustes.

Euroopa Liidus kehtib ühine põllumajanduspoliitika, mis ühest küljest tähendab ühtselt õiguslikult fikseeritud reegleid ja teisalt toetuste põllumajandusse suunamist. Käimasoleva finantsperioodi ühine põllumajanduspoliitika moodustab pea 40 protsenti kogu Euroopa Liidu eelarvest ja on seega suurim ühiselt finantseeritud poliitika.

Paraku on ühine põllumajanduspoliitika ka suure ebaõigluse allikas, kuna põllumajandustoetused on riigiti väga erineva suurusega. Kuigi Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga on möödas juba 15 aastat, on meie põllumajandustoetused ühed väikseimad, mis pärsib meie talunike konkurentsivõimet Euroopa Liidu ühisel turul. Näiteks 2020. aastal on Eesti otsetoetuste tase ca 175 eurot hektari kohta, samas kui Euroopa Liidu keskmine toetus on ligikaudu 260 eurot hektari kohta.

Pole ei kapitalismi ega õiglust

Paraku ei kehti Euroopa Liidu ühises põllumajanduspoliitikas kõik kapitalistlikud majanduse põhitõed ega ka üldised õigluspõhimõtted, aga selles ei ole süüdi ei Eesti põllumehed ega ka Eesti poliitikud. Pigem tuleb talupidajatel tunnustada meie poliitikuid, kes on võidelnud põllumajandustoetuste võrdsustamise eest, kuid loodetud edu selles vallas pole saavutatud ja ka uueks Euroopa Liidu finantsperioodiks pole suuri võrdsustamislootusi.

Pigem seab Brexit Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarve tugeva surve alla. Kuna mitmes kõrgema toetustasemega Lääne-Euroopa riigis, nagu näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis, on põllumeeste poliitiline jõud oluliselt suurem kui Eestis, ei ole seal mõeldav ka toetuste vähendamine. Ja kuna ühisesse põllumajanduspoliitikasse raha juurde ei tule, vaid selle eelarve pigem väheneb, siis pole lootust ka Eesti põllumajandustoetuste oluliseks suurendamiseks.

Kuivõrd käimasoleval finantsperioodil on Eesti ning ka Läti ja Leedu põllumajandustoetused Euroopa Liidu keskmisest oluliselt väiksemad, anti Balti riikidele õigus erandkorras maksta oma põllumeestele ka riigisiseseid toetusi. 2016. aastal võimule tulnud Jüri Ratase esimene valitsus otsustaski seda õigust kasutada ning aastatel 2017–2019 maksti Eesti põllumeestele riigisiseseid toetusi kokku summas 54,4 miljonit eurot.

Tegemist on maksimumsummadega, mida Euroopa Liit lubab maksta. 2020. aastaks on vastav lubatav maksimumsumma 15,3 miljonit eurot. Paraku oli 2020. aasta riigieelarve eelnõus riigisiseste põllumajandustoetuste summa null eurot. Praeguseks on sellest nullist saanud 10,3 miljonit eurot, mida on siiski 5 miljoni euro võrra vähem, kui on maksimumsumma.

Väljamaksmise süsteem on ebaõiglane

Paraku pole riigisiseste põllumajandustoetuste suurus ainuke sellega seonduv probleem. Ka nende toetuste maksmise süsteem on sügavalt ebaõiglane, kuna toetusi makstakse enam kui kümne aasta taguste referentsaastate järgi. See tähendab seda, et kõik põllumajandustootjad, kes on alustanud tootmisega pärast neid referentsaastaid, ei saa riigisiseseid täiendavaid otsetoetusi. Sellise reeglistiku rakendamine on suurendanud ka riigisisest ebavõrdust. Näeme, et riigisiseste toetuste maksmine põllumajandustootjatele on Euroopa Liidu ühisturul konkureerimiseks äärmiselt oluline, kuid seda peaks tegema võrdsetel alustel.

Praegu toetavad riigisiseste otsetoetuste maksmise reeglid pigem suuremaid põllumajandustootjaid ning diskrimineerivad paljusid väiksemaid ja keskmise suurusega tootjad ja eriti noortalunikke. See tähendab, et viimasel kümnel aastal põllumajandusega alustanud ettevõtjad neid toetusi ei saagi. Nii jäävad riigisisestest toetustest ilma need, kes tegelikult kõige enam neid toetusi vajaksid. Nimetatud enam kui kümne aasta tagused referentsaastad on fikseerinud Euroopa Liit. Absurdne, aga nii see on.

Kokkuvõtvalt soovitaksin ma innustada meie poliitikuid ikkagi panustama sellesse, et järgmiseks finantsperioodiks õnnestuks välja rääkida maksimaalne Euroopa Liidu toetuste kasv. Ja juhul, kui ka järgmiseks finantsperioodiks antakse Eestile õigus riigisiseste toetuste maksmiseks, siis tuleks kindlasti saavutada nende maksmine kõigile põllumajandustootjatele õiglase jaotuse alusel.

Euroopa Liidu ebavõrdsete toetuste mõju jõuab ju nii põllumehe kui ka toidutarbijani. Eesti inimene on enamasti kohaliku toidu patrioot, kuid ebavõrdsed toetused annavad mõnikord kunstliku hinnaeelise teiste riikide toodangule. Eesti võime end ise toita pole üksnes põllumajanduslik küsimus, vaid oma rahva toiduga varustamine on ka julgeolekuteema.